Maris tunnistab, et talle on alati numbrid meeldinud ja eriti meeldib talle numbrite kallal pusimine – kui midagi ei lähe klappima ja ta saab otsida vigu ja lahendust. See on asi, mis teda raamatupidamises köidab.
Hiiumaal tegutsev raamatupidaja Maris Millistvere kinnitab rõõmsalt, et tulevikku vaatab ta helgelt ja tammsaarelikult: „Teeme tööd ja näeme vaeva”.
Kuidas sa raamatupidamise valdkonda sattusid?
Minu ema on raamatupidaja ja ma olin umbes kaheteistaastane, kui aitasin tal teha esimesi raamatupidamise töid. Mäletan, et aitasin tal korteriühistu arveid koostada. Kui käisin keskkoolis, küsis minu praegune tööandja ühel päeval, kas tahaksin nende heaks tööd teha. Tol korral tuli neile üks uus suurklient ja ma hak-kasingi neile raamatupidamist tegema. Ja nii see läks. Nüüdseks olen raamatupidajana töötanud juba enam kui neliteist aastat.
Kas oled õppinud raamatupidamist?
Läksin pärast keskkooli raamatupidamist õppima. Aga ma ei lõpetanud kooli ära, sest sain aru, et ei saa sealt midagi uut juurde ja mul hakkas igav, kui aus olla. Ma õppisin majandusarvestust TTÜ Tallinna kolledžis, kuhu läksingi lihtsalt eriala omandama. Õppisin pigem paberi pärast, aga sain ühel hetkel aru, et minu aeg on väärtuslikum kui see paber.
Kliente tuleb aeg-ajalt ka poputada ja neil n-ö kätt hoida.
Olen teinud oma ema kõrvalt kogu aeg raamatupidamist kuni kooliminekuni ja sealt edasi ka. Seega olin raamatupida-mistööga juba siis väga hästi kursis.
Lisaks numbritele tuleb suhelda ka klientidega ja olla hästi loov – kliente tuleb aeg-ajalt ka poputada ja neil n-ö kätt hoida.
Kui kirju on sinu kliendiportfell?
Mul on praegu portfellis nelikümmend erinevat klienti: on ehitajaid, aga ka metallitööstusettevõtteid, samuti kohvikupi-dajaid ning ilusalong ja rõivatootja.
Milline kliendisegment või valdkond on kõige keerulisem?
Mitte ükski ei ole tegelikult keeruline. Samas jah, nüansse ja detaile tekib rohkem, kui klient on näiteks suurettevõte. Üks minu portfellis olev metallitööstusettevõte ongi minu kõige suurem klient.
Millise valdkonna kliendid on avatumad, innovaatilisemad, paindlikumad?
Nii ei saa neid jagada, see kõik oleneb inimestest, kes on kliendi poolel. Aga jah, loovamad inimesed on kindlasti avatumad. Näiteks on mul üks pulmakorraldaja – ta võtab asju teistmoodi kui see ettevõte, kes ajabki oma kaupa mööda maailma taga või toodab midagi praktilist.
Kuidas läheb sinu klientidel digiteerimise, automatiseerimise ja e-arvetega?
Minu kliendid on kõik digitaalsed. Neile meeldib ja mulle ka, et nad ei pea mulle füüsiliselt paberil midagi tooma. Sellele on kindlasti aidanud kaasa ühiskonna teadlikkuse kasv laiemalt – juba mitu aastat räägitakse palju digitaalsest ja paberivabast majandamisest ning looduse hoidmisest. Hoiakud ühiskonnas muutuvad ja seda on tunda ka minu töös.
Sinu peres on kaheaastased kaksikud ja sa teed raamatupidamist täiskoormusega. Kuidas sa jõuad?
Jah, mul on kaheaastased kaksikud. Kui teada saime, et ootame kaksikuid, siis korra lõi ikka jalad alt ära, et kas saame hakkama. Aga kõik lahenes! Otsustasime, et minu elukaaslane jääb koju ja mina teen tööd edasi, sest meil oli nii mõistlikum. Mina saan ju arvutiga ükskõik kus tööd teha. Ka haiglas olles oli mul sülear-vuti kotis ja sain oma tööd jätkata. Vähendasin enne sünnitust küll enda koormust, aga nüüd kahe aastaga on see koormus taas tagasi tulnud.
Sa elad nüüd Hiiumaal ja teed sealt kaugtööd. Kuidas sa sinna sattusid?
Olen pärit Viljandimaalt, aga minu elukaaslane on Hiiumaalt. Käisime varem Hiiumaal nädalavahetustel. Pärast laste sündi veetsime kaks suve seal ning ühel hetkel otsustasime, et tahame päriselt seal elada ja paikseks jääda ning kolisimegi Hiiumaale. Siin on nii mõnus ja rahulik. Ja nüüd tegeleme muu hulgas selle va-navanemate enam kui saja-aastase maja kõpitsemisega. Viiskümmend aastat pole siin praktiliselt midagi tehtud.
Mulle väga meeldib pildistada, looduses käia ja aiatöid teha.
Suures plaanis on meil plaan ehitada uus maja, sest praegune on nii vana, väsinud ja väike. Ruumi aias on, et uus kõrvale ehitada. Me kasvatame kõik ise, meil on siin kaks kasvuhoonet, oma põld ja hästi palju vanu õunapuid. Isegi mustikapeenrad tegime endale siia viis aastat tagasi.
Ma ei mäleta, kust sai alguse minu fotograafiahuvi, aga mulle on see kogu aeg meeldinud. Mul on olemas ka oma kaamera ja olen käinud koolitustel. „Olen valmis ka kõhuli viskama, et teha erilisi ja ägedaid pilte,” ütleb Maris. Maris kinnitab rõõmsalt, et tulevikku vaatab ta helgelt ja tammsaarelikult „Tee-me tööd ja näeme vaeva”. Ta on kindel, et tema perre sünnib veel lapsi, sest suur pere meeldib talle väga.